Valjala maalinn

       “ Teinud Muhu linnuse tuhaks, tõttab sõjavägi teise linnuse juurde, mis on kesk Saaremaad, mida kutsutakse Valjala. Ja Valjala on tugevaim linn saarlaste muude linnuste seas. Selle juures jäi sõjavägi paigale, nendes valmis sõjapidamis- riistad, nimelt paterellid ja suure masina ja kõige suuremad kuuse- ja männipuud tornitegemiseks linnuse kindlustise vastu... Valjalalased aga, suutmata taluda kivide kahjustusi suure rahva hulga tõttu, kes olid linnuses, samuti ka ambude nooli välja kannatamata; vaadates pealegi riistu, mis valmis pandi, millega oli hõlpus linnust vallutada, haaratud hirmust jumala eest, nad paluvad rahu ja võib-olla jubedust tundes tapetud muhulaste pärast, käituvad allaheitlikult, rahust nad räägivad sõnu, paluvad härdasti anda neile püha ristimise sakramenti... Valjala saarlased, kes kunagi olid lapsed, saavad  sõnakuulmise lasteks.“

        Nagu eelpool toodud Läti Henriku tekstist võis lugeda, oli Valjala 13.sajandil algul ja küllap juba varemgi saarlaste tähtsaim keskus. Valjala linnuse alistumisega 1227. aasta veebruaris oli kogu Saaremaa vallutatud: ülejäänud kihelkondade rahvas tõttas Valjala  langemisest kuuldes ise rahu pakkuma.             

Linnus asub geograafiliselt soodsas kohas Kesk-Saaremaa lõunaranniku läheduses arheoloogiliste leidude poolest rikkas piirkonnas. See ala oli silmatorkav juba 1.aastatuhandel eKr. Siinse eliidi jõukusest 12.-13. Sajandil annavad tunnistust mitmed kalmed, kuhu maetutele on kaasa pandud rohkesti luksusrelvi ning ehteid. Tähelepanuvääriv on seegi fakt, et just Valjalasse rajati üks Saaremaa varasemaid kirikuid.

          Kuna maa Saaremaa lõunaosas on tõusnud 1000 aasta jooksul umbes 2,5 m, võib oletada, et Valjala maalinn asus oma kasutamisajal merele tunduvalt lähemal. Pole välistatud, et piki Pahnasoo jõge pääses kergete viikingilaevadega peaaegu linnuse külje alla välja. Tänapäevalgi piirab linnust lõuna ja lääne poolt kaugemalt Pahnasoo, mis põhjaküljel ulatub otse linnuse jalamini. Võib arvata, et kaubandus oligi üks siinse piirkonna rikkuse allikaid.

          Maalinn on põhiplaanilt ovaalne, väline läbimõõt edela-kirde suunas 120 m, ristipidi 110 m. Õue pindala on 3600 m2. Õue loodeservas paikneb kaev. Kuna valli lääneosa on ülejäänust kõrgem, võib arvata, et siin asus üks linnuse sissepääsudest. Linnus rajati looduslikule kühmule. Praeguseni säilinud kõrged vallid on siiski inimeste kätetöö. Väljaspoolt on vallide kõrgus 5-8 m, seest 3-6m. Linnuse jalamit ümbritseb lai nõgu, mis ilmselt ongi tekkinud mulla võtmisel valli muldkeha jaoks. Muldvalli peale oli laotud paekivi vall, mis tänapäevaks on laiali varisenud. 12.-13. sajandil kaitses linnust lisaks veel puidust kindlustis.

Esmakordsed kaevamised Valjala maalinnal toimusid 1862. aastal Moskva arheoloog S. Bogojavlenski ning mõisnik P. P. Stackelbergi juhtimisel. 1962.-1964. aastal kaevas siin arheoloog Aita Kustin, kes avastas mitu hoonealust ja ahjupõhja, mille vahel leiti Saaremaa seni vanimaid söestunud rukkiterad. Võib arvata, et piirkonna mõjuvõimsamad pered elasidki pidevalt linnuse kaitsvate vallide varjus. Kustin rekonstrueeris lõigukese linnuse paekivivallist.

            Saadud arheoloogiline materjal koosnes põhiliselt keraamikast, sekka üksikuid ehteid ning tarberiistu. Leiti ka mõned relvad, sealhulgas sakslaste ammunooleotsi, mis ilmselt olid sattunud linnusesse piiramise ajal. Kogu leiumaterjal pärineb 12.- 13. sajandist.

         

          Valjala maalinn on muistsete saarlaste vägevuse sümbol, paraku aga ka eestlaste Muistse vabadusvõitluse allajäämise sümbol. Oma monumentaalsuses äratab ta austust tänapäevalgi. Kui arheoloogiline ja ajalooline mälestusmärk on maalinn muinsuskaitse all ning igasugused omaalgatuslikud kaevetööd sellel on keelatud.

Valjala maalinna külastab igal aastal palju turiste. Fotol Taani kuninganna Margrete II ja Eesti Vabariigi ekspresident Lennart Meri Valjala maalinnal 2001. aasta suvel.

Foto A.Külaots